Iseloomustused hinnete asemel
Individuaalselt ja sotsiaalselt eeskätt isekomponeeritud ja omal vastutusel toimuv õpiprotsess vajab ka uut saavutuste hindamise vormi. Petersen iseloomustab saavutusideed sõnadega „saavutamiskultuur, mitte saavutuskultus“ („Leistungskultur, nicht Leistungskult!“). Nõnda kritiseerib Petersen hinnete süsteemi, eksameid ja „vana kooli“ numbrilisi hindeid, mis tema arvates tõmbavad õpilase tähelepanu õpisisult ja propageerivad hoopis akadeemilise saavutuse edetabeleid. Viimased aga on vastuolus Peterseni ideega kogukonnast. Kuna akadeemilist hindamist peetakse siiski vajalikuks, koostavad jena plaani õpetajad kooliaasta lõpuks (esimest korda tehakse seda kolmanda klassi lõpus!) iga lapse kohta verbaalse iseloomustuse, milles võetakse arvesse kogu isiksuse arengut, ning mis struktureeritakse objektiivseks ja subjektiivseks raportiks. Antud kontekstis on objektiivne raport aluseks mõistmaks ühiseid (kool + lapsevanemad) hariduslikke püüdlusi, samas kui subjektiivne raport on aluseks kooliaasta lõpul lapsega peetavale pedagoogilisele vestlusele, ning selle viivad lapsed koju „koolitunnistusena“. |